On möödunud põhimõtteliselt aasta minu väikesest blogimisest, lugesin oma vanu postitusi ja mõtlesin, et damn how times have changed. Sõbrad, kellega varasemalt veetsin pea kõik päevad koos, on kuskile ära hajumas, klass kellega 3 aastat koos veedetud, on lahku läinud ning ühelt poolt on pea tuleviku osas selgem kui aasta tagasi, teisalt ei tea ma ikka täpselt mida elult ootan.
Oma haridusteed olen otsustanud jätkata Tallinna Ülikooli ajakirjanduse erialal, see mõte küll sündis nüüd jah .. kuidas öeldagi, kuskil sellel ajal kui kandideerida sai. Tegelikult ei olnud asi nii väga selleski, et ma varem poleks tahtnud või midagi, vaid pigem ma ei uskunud, et ma olen suuteline sinna sisse saama, see oli mul rohkem selline varjatud lootusetu soov. Kergema vastupanu teena kandideerisin ka suhtekorralduse erialale, kuigi sellele oli isegi suurem konkurents (fuck my logic). Sisse sain mõlemasse ning ausalt öeldes poleks ma seda aasta aega tagasi osanud arvatagi, et saan sisse aladele kuhu soovin. Nii et tip kõigile gümnasistidele, pole mõtet end haletseda ja arvata, et sa ei pääse kusagile sisse ja lõpetad kuskil McDonaldsis. Ma tunnistan ausalt, et ma ei pingutanud ei kooliaasta lõpus ega ka eksamitel, võtsin lihtsalt suhtumisega, et läheb nii kuidas läheb ja läkski. See võib-olla ei ole kõige õigem, aga ma teadsin, et enda ajude kärsatamisest pole ka kasu ning samuti teadsin seda, mis suunas ma tahaks peale gümnaasiumi edasi liikuda ning et selleks pole mul vaja ei matemaatikat, keemiat ega füüsikat. Mäletan kuidas mulle mitmeid kordi öeldi, et ära muretse, küll kõik loksub paika ning indeed, loksuski
Kuidas ülikooli elu siis on? Mäletan septembri algust, ma olin vist isegi rohkem hirmul, kui enne esimest klassi, kuid nüüdseks on see muidugi kadunud. Ma olen nii rahul, et mul on nii palju vaba aega! Hetke seisuga mul näiteks reedel kooli pole ning ülejäänud päevadel olen enamjaolt koolis kas ühe või 2 loengut, easybreazy. Samuti eriti teeb meele rõõmsaks see, et hetke seisuga on kõige varasem loeng kell 12.15 hommikul ja kell 6 ärkamine tundub kuidagi ebainimlikult vastik. Minu kursuses on ka õnneks täitsa toredad inimesed, kellele meeldib pidevalt tutvumisõhtud teha, nagu ausalt, siiamaani on kooli algusest saati iga nädal mingi istumine toimunud, i like that shit.
Märtsist kuni suve lõpuni rügasin elus esimest korda korralikult tööd. Varasemad suvetööd oli ninnunännutamine selle kõrval. Igatahes töötasin pool aastat pirital Patrickus ning ma ei oska muud öelda kui never again. Selles suhtes muidugi, kohutavalt hea oli olla rahaliselt iseseisev ning ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati vanematel raha küsisin, kuid see pinge ja stress on kohutav. Mäletan oma esimest kahte kuud, mil nädalavahetusel algas seal hullumaja ning ma olin veel nii algaja. Enam-vähem iga nädalavahetus läksin lihtsalt taharuumi või vetsu rahunema, sest see pinge ... te ei kujuta ette ka, kes pole teeninduses töötanud. Ma mõtlen just pidevalt täismaja teeninduses. Pidevalt täismaja oli ka suvel, eriti just terrassil, vot see oli midagi ääretult kohutavat. Õues 30 kraadi, inimesed peesitavad rannas ja sina seisad seal üleni mustas pikkade varrukatega pluusiga terrassil ja vaatad neid inimesi, higimull otsa ees ja joostes ringi nagu hullumajast pääsenu, sest terrass pungil inimesi. Samal ajal pead veel taluma ebameeldivaid kliente. Muidugi oli ka väga toredaid kliente, väga toredaid töökaaslaseid ja väga toredaid momente, kuid tagasi ma enam ei läheks. Positiivne pool oli ka see, et tippi teenisin niivõrd hästi, et palk enamjaolt seisis pangakontol ja elasim rõõmsalt oma tipist. Küll aga mu vaevaga teenitud palk hakkab varsti otsa saama ehk peaks võib-olla midagi uut leidma. Kuid ma ei kujuta eriti ette, mida saaks noor tudeng teha, mis ei puudutaks teenindamis/müümist?
Kui veel mõelda, mille poolest mu elu muutunud on, siis on see kindlasti ka kolimine. Varasemalt elasin Pirital ning seda kuskil 9 aastat, kuid nüüd paar nädalat tagasi kolisime perega Rohuneeme. Märkimist väärt fakt, et varem elas siin Rein Rannap hihi. Igatahes, ma alguses olin suht pessimist nii kaugel elamisest, harjunud ju et buss tuleb iga 20 minuti tagant. Nüüd igakord enne kodunt väljumist üritada kuidagi neid bussiaegu sobitada on natuke keeruline, aga siiamaani pole veel probleeme tekkinud, see ühistransport on siin isegi kordades mugavam, fuck you ülerahvastatud linnabussides seismine.
Ning kindlasti üks parimaid muutusi mu elus on minu kallis Otto. 4 kuud täis imelisi mälestusi. Polegi varem tundnud, et keegi võib nii perfektne olla. See kuidas me ütleme lauseid samal ajal ja loeme üksteise mõtteid on muutunud juba naeruväärseks. Ja inimesed, kaugsuhe ei ole tegelikult üldse nii raske, kui suhe on piisavalt tugev :) Koolinädalad lähevad meeletu kiirusega ning nädalavahetustel pendeldame mööda Tallinnat-Tartut-Pärnut, no problemos. Ilmselt see isegi tugevdab suhet, jälle nägemise rõõm on ju palju suurem.
Aga praeguseks nägemist ja eks näe, mis sellest veel saab.
