It has been a long time..

On möödunud põhimõtteliselt aasta minu väikesest blogimisest, lugesin oma vanu postitusi ja mõtlesin, et damn how times have changed. Sõbrad, kellega varasemalt veetsin pea kõik päevad koos, on kuskile ära hajumas, klass kellega 3 aastat koos veedetud, on lahku läinud ning ühelt poolt on pea tuleviku osas selgem kui aasta tagasi, teisalt ei tea ma ikka täpselt mida elult ootan.

Oma haridusteed olen otsustanud jätkata Tallinna Ülikooli ajakirjanduse erialal, see mõte küll sündis nüüd jah .. kuidas öeldagi, kuskil sellel ajal kui kandideerida sai. Tegelikult ei olnud asi nii väga selleski, et ma varem poleks tahtnud või midagi, vaid pigem ma ei uskunud, et ma olen suuteline sinna sisse saama, see oli mul rohkem selline varjatud lootusetu soov. Kergema vastupanu teena kandideerisin ka suhtekorralduse erialale, kuigi sellele oli isegi suurem konkurents (fuck my logic). Sisse sain mõlemasse ning ausalt öeldes poleks ma seda aasta aega tagasi osanud arvatagi, et saan sisse aladele kuhu soovin. Nii et tip kõigile gümnasistidele, pole mõtet end haletseda ja arvata, et sa ei pääse kusagile sisse ja lõpetad kuskil McDonaldsis. Ma tunnistan ausalt, et ma ei pingutanud ei kooliaasta lõpus ega ka eksamitel, võtsin lihtsalt suhtumisega, et läheb nii kuidas läheb ja läkski.  See võib-olla ei ole kõige õigem, aga ma teadsin, et enda ajude kärsatamisest pole ka kasu ning samuti teadsin seda, mis suunas ma tahaks peale gümnaasiumi edasi liikuda ning et selleks pole mul vaja ei matemaatikat, keemiat ega füüsikat. Mäletan kuidas mulle mitmeid kordi öeldi, et ära muretse, küll kõik loksub paika ning indeed, loksuski

Kuidas ülikooli elu siis on? Mäletan septembri algust, ma olin vist isegi rohkem hirmul, kui enne esimest klassi, kuid nüüdseks on see muidugi kadunud. Ma olen nii rahul, et mul on nii palju vaba aega! Hetke seisuga mul näiteks reedel kooli pole ning ülejäänud päevadel olen enamjaolt koolis kas ühe või 2 loengut, easybreazy. Samuti eriti teeb meele rõõmsaks see, et hetke seisuga on kõige varasem loeng kell 12.15 hommikul ja kell 6 ärkamine tundub kuidagi ebainimlikult vastik. Minu kursuses on ka õnneks täitsa toredad inimesed, kellele meeldib pidevalt tutvumisõhtud teha, nagu ausalt, siiamaani on kooli algusest saati iga nädal mingi istumine toimunud, i like that shit.

Märtsist kuni suve lõpuni rügasin elus esimest korda korralikult tööd. Varasemad suvetööd oli ninnunännutamine selle kõrval. Igatahes töötasin pool aastat pirital Patrickus ning ma ei oska muud öelda kui never again. Selles suhtes muidugi, kohutavalt hea oli olla rahaliselt iseseisev ning ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati vanematel raha küsisin, kuid see pinge ja stress on kohutav. Mäletan oma esimest kahte kuud, mil nädalavahetusel algas seal hullumaja ning ma olin veel nii algaja. Enam-vähem iga nädalavahetus läksin lihtsalt taharuumi või vetsu rahunema, sest see pinge ... te ei kujuta ette ka, kes pole teeninduses töötanud. Ma mõtlen just pidevalt täismaja teeninduses. Pidevalt täismaja oli ka suvel, eriti just terrassil, vot see oli midagi ääretult kohutavat. Õues 30 kraadi, inimesed peesitavad rannas ja sina seisad seal üleni mustas pikkade varrukatega pluusiga terrassil ja vaatad neid inimesi, higimull otsa ees ja joostes ringi nagu hullumajast pääsenu, sest terrass pungil inimesi. Samal ajal pead veel taluma ebameeldivaid kliente. Muidugi oli ka väga toredaid kliente, väga toredaid töökaaslaseid ja väga toredaid momente, kuid tagasi ma enam ei läheks. Positiivne pool oli ka see, et tippi teenisin niivõrd hästi, et palk enamjaolt seisis pangakontol ja elasim rõõmsalt oma tipist. Küll aga mu vaevaga teenitud palk hakkab varsti otsa saama ehk peaks võib-olla midagi uut leidma. Kuid ma ei kujuta eriti ette, mida saaks noor tudeng teha, mis ei puudutaks teenindamis/müümist?

Kui veel mõelda, mille poolest mu elu muutunud on, siis on see kindlasti ka kolimine. Varasemalt elasin Pirital ning seda kuskil 9 aastat, kuid nüüd paar nädalat tagasi kolisime perega Rohuneeme. Märkimist väärt fakt, et varem elas siin Rein Rannap hihi. Igatahes, ma alguses olin suht pessimist nii kaugel elamisest, harjunud ju et buss tuleb iga 20 minuti tagant. Nüüd igakord enne kodunt väljumist üritada kuidagi neid bussiaegu sobitada on natuke keeruline, aga siiamaani pole veel probleeme tekkinud, see ühistransport on siin isegi kordades mugavam, fuck you ülerahvastatud linnabussides seismine.

Ning kindlasti üks parimaid muutusi mu elus on minu kallis Otto. 4 kuud täis imelisi mälestusi. Polegi varem tundnud, et keegi võib nii perfektne olla. See kuidas me ütleme lauseid samal ajal ja loeme üksteise mõtteid on muutunud juba naeruväärseks. Ja inimesed, kaugsuhe ei ole tegelikult üldse nii raske, kui suhe on piisavalt tugev :) Koolinädalad lähevad meeletu kiirusega ning nädalavahetustel pendeldame mööda Tallinnat-Tartut-Pärnut, no problemos. Ilmselt see isegi tugevdab suhet, jälle nägemise rõõm on ju palju suurem.

Aga praeguseks nägemist ja eks näe, mis sellest veel saab.

lapsepõlv-häbipõlv

• Kunagi oli meil külas üks töömees, kes ilmselt higistas. Mina kui väike põnn läksin nahaalselt tema juurde ja ütlesin, et sa haised.
• Üks naine käis meil kardinaid panemas, kes tegelikult oli väga sale, aga mina terve õhtu käisin tal järgi ja korrutasin ''paks margareta!'' '' paks margareta!'' Järgmine päev ta enam tagasi ei tulnud...
•  Suguvõsaga toimus üks pidulik ja viisakas sööming, ma olin väga näljane olnud ning kui toidud lauda toodi, karjusin ma üle laua ''KRABAGE KÕIK!''
• Kui vanemad olid reisil hoidsid sugulased mind, telefoniga rääkides kuulsid nad hingeldamist kuskil teiselpool toru - jäin vahele kõnede pealt kuulamisega
• Ema üks kunagine sõbranna meenutas minujaoks väga ühte mu karvast mänguahvi, seda ma ütlesin talle muidugi näkku
• Vanemad käisid kunagi väga tihti reisil, iga kord kui nad kuskile läksid panin ma nende mõlema jalanõud välisukse ette ning panin sinna iga päev 1 joonistuse, et neil pärast ikka tore vaadata oleks.
• Pudru mulle ei maitsenud, ema lubas politsei kutsuda, pudru oli kadunud
• Isa kullast kõrvarõnga toppisin lukuauku
• Pihvi toppisin kassetimaki ja rikkusin maki ära
• Tais käies olid tranvestiidid minu jaoks onutädid
• Panin toa ukse peale silti ''Sisse tulles koputada. Aga kui tahad midagi anda mulle, siis tule lihtsalt sisse''
• Emal oli kunagi peogeot ning see sõna asetses täpselt pagasniku kõrval. Ma olin veendunud et see tähendab seda, et pagasnikusse käivad peokotid.
• Eeldasin, et mida paremini sa ostukäruga liikled, seda parem autojuht sa oled.
• Olin veendunud, et reklaamid õudusfilmide vahel on sellepärast, et inimesi maha rahustada.
• Parimad rate kasutajanimed olid kindlasti -pinkbaby95- ja KarvanePall
• Tahtsin emale head teha ja nõusid pesta, aga vesi oli nii külm et tuli kootud kindad kätte panna.
• THE BEST FOR THE LAST. Ema avastas vetsust seina pealt pruunid pritsmed. Oli väga segaduses ning tuli minu käest uurima kas mina tegin midagi. Ma ei teadnud midagi ja pakkusin välja variandi et ehk kass käis vetsus ja tal oli kõht lahti ning peeretas terve seina täis. Hiljem tuli välja et ma olin vetsus shokolaadi söönud ja aevastanud .... 

vahekokkuvõte

Esimene vaheaeg on kohe käes, vahva. Enne seda vaja üle elada üsna hirmutav arvestuste nädal, mida ma pole kunagi kogenud ja ei kujuta üldse ette, kui raske või kerge see on. KSG ja ta pidevalt muutuvad süsteemid ... Praegu naudiks parema meelega talve vaheaega, paksu lund, piparkooke, mandariine ja teed! Pidudel ka nii enam käia ei jaksa nagu varem, i wonder is that because i'm 18.pff.

  Täna kooli rebastepidu, otsustasin parem kodus lebotada ja homme kirbuturule järjekordselt müüma minna. Rahhi vaja, et lubada endale ilusaid asju, vanemad kõike ka kinni ei tao.

Aga toimunud sündmustest

Paar nädalat tagasi toimus tutvumispidu telliskivi peoruumides, sellised ksg peod väga üllatusi enam ei too, everybody drinking and doing stupid things bababa nagu alati, aga no oli üsna tore.

Aa lõpuks sain oma musirulli telefoni ka korda ja elu muutus ilusamaks vahepeal.

Eelmine nädal oli meil õpetajate päev, nii siiras ja tore oli :) Meie marioniga asendasime muusikatundi, laulsime nendega eesti hitte ja tantsisime. Pärast ütlesid ka meile, et neil oli kõige parem muusikatund üldse, see oli nii armas. Üritus toimus uues KSG majas ja no damn ilus on see küll. Jutu järgi peaks nüüd algama meie viimane nädal paekaares, parem oleks. Igatahes hiljem andsid 12ndikud õpetajale kontserdi ja siis saatsime nad meie küpsetatud toite mugima (olen siiani väga uhke, et minu viineripirukad kadusid laualt kõige enne!!!)

 

 

 

 

meie kolmas klass

Eelmisel reedel pidasin pikalt plaani kas minna Andrulli sünnipäevale või mitte, kuid lõpuks mõtlesin et whatever ja viisind end kohale. Aga järjekordselt oli tore ning öösel maandusime Lisetiga ta pehmes voodis.

Sellel nädala toimus kaua oodatud rebaste retsimine, kuigi tuleb tunnistada et 3 päeva retsimiseks oli natuke liiga pikk, viimasel päeval oli paljudel nii rebastel kui jumalatel kopp ees :D

Lisett tõi mulle esimesel päeval hihi

minu big booty reps lisett

teisel päeval saime marioniga korvitäie muffineid!!

Vello

 

 Neljapäeva õhtupoolikul ootas rebaseid rets. Olin üks asja kokkupanijatest ning noh oli teada, et mingeid väga spetsiifilis asju teha ei saa, kuna rebaseid palju ja teostada raske, sest nad ei kuula midagi ja ei viitsi teha midagi, sellepärast valisime lihtsad mängud. Toimus pirita rannas ning ütleks nii et rebased said ikka korralikult retsitud, viimased aastad on natuke näkku joonistatud ja kala nuusutada antud, aga see mis meie neile tegime oli üsna hull. Puhtana ei lahkunud keegi ja ma ei taha teada kaua nad oma juukseid pesid. Tore oli see, et paljud said ikka kohale tulla, kuid mõned inimesed ajasid tõesti närvi, kes loopisid munadega inimesi, sama hea kui kiviga visata. Karjusin pea valutama.

mu pisike õde

siiamaani nii kurb:(

angry mom

õed said hamstrid endale, kõige cutem puur ever

autumn breeze

Hello again.

Kool on ikka kohutavalt tüütuks muutunud, alles kolmas nädal ning ma olen kokku puudunud rohkem kui mõned aasta jooksul. Eks praegu mängib rolli haigus ka, teadsin et see minuni ka mingi hetk jõuab, enesetunne kohutav fuh. Samuti mõte sellest, et ärkad hommikul kell 6, vead ennast lasna bussile ja sõidad kuskile paganama paekaarde ja istud 5x75 minutit klassides, kus on nii palav, et keskenduda ei jaksa. ei viitsi ei viitsi ei viitsi.

Samuti sain 18 vahepeal, veel paar aastat ja lausa mõned kuud tagasi ma ootasin metsikult seda, kuid kui oli küsimus juba nädalates siis muutus see suht tühiseks, aga tore ikkagi on olla lõpuks 18, pole küll saanud selle võlusid veel kasutada. Pidasin toreda peo ka maha, tekiila tegi inimestega imesid seal ja naeran siiamaani inimeste üle muhaha. Väga soovisin, et inimesed kingiks raha ja et ma saaks lõpuks iphone raha kokku, sest miski muu pole parem kui see ja ma olen juba juuni algusest pidanud ilma olema :( igatahes ma ei tea how, aga kokku sain ma täpselt nii palju kui vaja ! Here comes the sad part, telefon seisab riiulil sest võrgulukus, well great, hetkel passin oma limpafoniga edasi ja ootan, millal selle lahti saan teha. Siis saab sisukamaid pilte ka kindlasti. Igatahes mõned pildid oma toredast peost.

saatanlikud shotid paljudele

Koolis toimus vahepeal meie jaoks viimane spordipäev, mida tuli võtta kahe sõnaga, lihtsalt ja naljakalt.

Oma suurimast hirmust, sõidueksamist, sain ka üle, sest suutsin selle läbi mingi ime esimese korraga ära sooritada. ARK ootab veel ees, aga jeebas mis järjekorrad, ei teagi millal neid lube näen. Loodetavasti ikka selle aasta jooksul lol.


Homme ootab KSG tutvumispidu, esimest aastat tunnen et ei viitsi eriti, ei teagi miks. Samas tegemist on väga crazyde pidudega, eks tuleb ikka läbi hüpata ja eks näe mis saab.

Lõpetuseks üks tore pilt mu põssast, adios